Mida suuremad on väljakutsed ja raskemad meie muutused, seda asjakohasemaks muutuvad Stephen R. Covey raamatu „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ tarkused.

See on nii, sest meie probleemid on universaalsed ja süvenevad, lahendused neile probleemidele toetuvad täna ja ka edaspidi alati universaalsetele, ajatutele, iseenesestmõistetavatele printsiipidele, mis on kõigile ühised.

Kui tahate saavutada oma kõrgemaid eesmärke ja ületada oma suurimad väljakutsed, määratlege, millised printsiibid ehk loodusseadused valitsevad neid tulemusi, mille poole püüdlete, ja kohaldage need oma olukorrale. Kuidas te seda teete, sõltub teie tegevustest, annetest ja loomingulisusest, kuid lõppkokkuvõttes tuleneb edu igas olukorras sellest, kas ja kui hästi on teie tegevus kooskõlas printsiipidega, mis tagavad edu just selles olukorras.

Paljud inimesed ei mõtle nii, vähemalt mitte teadlikult. Tegelikult hakkate te ikka rohkem ja rohkem leidma, et printsiipidele toetuvad lahendused on hoopis teravas vastuolus meie ühiskonnas valitseva üldise tegutsemise ja mõtlemisega.

Toome siinkohal mõne näite inimlikest probleemidest, millega silmitsi seisame:

Hirm ja turvatunde puudumine. Tänapäeval on väga paljud inimesed haaratud hirmutundest. Neil on hirm tuleviku ees – näiteks kaotada töö ja võime oma pere eest hoolt kanda. Sellise haavatavuse tulemusel üritatakse elada ilma riske võtmata ning ollakse kaassõltuvuses nii tööl kui kodus. Meie ühiskonna vastus sellele probleemile on üha sõltumatuks muutumine. „Ma keskendun endale ja sellele, mis on minu oma. Ma teen oma tööd, teen seda hästi ja saan oma tõelise rõõmu tööst.“ Sõltumatus on oluline, isegi elutähtis väärtus ja saavutus. Probleem on aga selles, et me elame vastastikku sõltuvas reaalsuses ja meie kõige olulisemad saavutused vajavad vastastikku sõltuvaid oskusi, mis ületavad meie praegused võimed.

“Ma tahan seda nüüd.” Me elame nn mikrolaineahju ühiskonnas – inimesed tahavad midagi, ja tahavad seda kohe. Tänapäevased krediidivõimalused innustavad “saama kohe ja maksma hiljem”, kuid see ei muuda majanduslikku reaalsust ja meile meenutatakse, mõnikord vägagi valusalt, et meie kulutused ei saa ületada meie võimet midagi jätkuvalt toota.
Sama lugu on tööl – ülemused nõuavad tulemusi ning neil on selleks ka täielik õigus. Konkurents on tihe ning parimad jäävad ellu. Meie ühiskond karjub tulemuste järele juba täna. Kuid tasakaalu printsiip, vajadus tasakaalustada tänaste nõuete rahuldamine vajadusega investeerida võimetesse, mis loovad tulevast edu, on vältimatu. Tõeline edumantra on jätkusuutlikkus ja kasv.

Süüdistamine ja ohvriksolek. Kui leiate mõne probleemi, leiate tavaliselt ka süüdistava näpuga näitamise. Ühiskond on pühendunud ohvri mängimisele. “Kui mu boss vaid poleks selline kontrolliv idioot… Kui mu kolleegid ometi poleks nii laisad ja lorud… Kui mu naine nii palju ei näägutaks… Kui ainult… Kui ainult…”.
Kõige ja kõigi teiste süüdistamine oma probleemides ja muredes võibki olla normiks ja ajutiselt valu leevendada, kuid see aheldab meid ühtlasi nende samade probleemide külge. Selle asemel tuleks omale olukorda tunnistada ja võtta selle eest vastutus.

Lootusetus. Süüdistamise lapsed on küünilisus ja lootusetus. Kui me loobume uskumast, et meie ise oleme vastutavad selle eest, mis meiega toimub, siis kaotame lootuse ja tegutsemistahte. „Ma olen lihtsalt väike mutter suures kellavärgis ja ma ei saa selles suhtes midagi ette võtta.“ Nii tunnevad paljud helgete peadega andekad inimesed ning tervele reale heitumistele järgneb depressioon.

Elu tasakaalu puudumine. Tänases infoühiskonnas muutub elu aina keerulisemaks, nõudlikumaks, stressirikkamaks ning võiks öelda, et isegi kurnavaks. Arvutid, nutitelefonid jms peaks justkui meie elu muutma efektiivsemaks, kuid tegelikkuses on vastupidi – pidevalt kättesaadav olek ei võimalda inimestel isegi puhkuse ajal olla ilma, et kontrolliks oma tööalast e-maili, vastaks mõnele ootamatule kõnele jne.
Teisalt ei lase tasakaalu leida ka tänapäevane ühiskond, mis ütleb: „Alusta varem, jää kauemaks, ole tõhusam, ela tuleviku nimel, ohverdades praegune hetk.“ Kas selliselt on võimalik leida mingi tasakaal või meelerahu? Need tekivad inimesel, kel on selge arusaam oma prioriteetidest ning elab neid järgides.

„Mida mina sellest saan?“ Meie ühiskond õpetab, et kui tahame elus midagi saada, „pead tippu jõudma, olema number üks“. See ütleb, et elu on mäng, võiduajamine, võistlus ja sa pead selle võitma. Koolikaaslasi, kolleege, isegi pereliikmeid nähakse kui konkurente – mida rohkem nemad võidavad, seda vähem jääb mulle. Loomulikult püüame näida suuremeelsed ja rõõmsad teiste edu üle, kuid sisemuses, omaette, närib nii paljusid meist kadeduseuss, kui teistel läheb hästi. Kuid suurimad võimalused ja saavutused tulevad läbi „meie“ suhtumise. Suuri asju saavutatakse isetu teguviisi abil – üheskoos, vastastikuse austusega ja vastastikuse kasu nimel.

Mõistmisnälg. Üks meie suurimaid vajadusi on vajadus olla mõistetud – omada häält, mida kuuldakse, austatakse ja väärtustatakse. Enamik inimesi usub, et mõjukuse võti on suhtlemine – avaldada oma seisukoht teistele selgelt ja veenvalt. Aga kui te selle üle tegelikult mõtlete, kas te siis mitte ei leia, et kui teised teile midagi räägivad, siis selle asemel, et tõsiselt kuulata ja mõista, valmistate te sageli kiiruga ette oma vastust? Tõeline mõjutamine algab siis, kui teised tunnevad, et nemad hakkavad teid mõjutama – kui nad tunnevad, et te olete neid mõistnud. Mõjutamise printsiipi juhib vastastikune mõistmine, mis tuleneb sellest, et vähemalt ühel inimesel on soov vestluspartnerit kuulata.

Konflikt ja erinevused. Inimestel on väga palju ühist, kuigi me kõik oleme samas nii unikaalselt erinevad. Me mõtleme erinevalt, meil on erinevad, vahel võistlevad väärtused, motivatsioonid ja eesmärgid. Loomulikult tekivad neist erinevustest konfliktid. Ühiskonnas kehtib konfliktide ja erinevuste lahendamisel võistluslik lähenemine, püütakse võita nii palju kui võimalik. Kuid enamik head tekib oskusest ja suutlikkusest luua kompromisse, kus mõlemad osapooled avavad oma seisukohti, kuni on jõutud mõlema poole jaoks vastuvõetava lahenduseni.

„Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ on raamat, mille tõekspidamiste järgi elamine on pidev meeldiv pingutus – seda peamiselt seetõttu, et mida paremini teil läheb, seda rohkem muutub väljakutsete loomus, just nagu suusatamise, golfi, tennise või ükskõik millise spordialaga tegeledes.

„Pidage meeles, et õppida ja seda mitte rakendada on tegelikult mitte õppida. Teada ja mitte teha tähendab tegelikult mitte teada.“ – Stephen R. Covey